Planeerimisseadust

Planeerimisseadust on Eesti Vabariigi seadus, mis sätestab ruumilise planeerimise üldpõhimõtted, eesmärgid ja korralduse. Seadus reguleerib, kuidas territooriumit ja elukeskkonda tuleb kavandada ning kasutusse võtta, ning millised on erinevate tasandite (riik, maakond, omavalitsus) õigused ja kohustused planeerimisel.

Seadus jagab ruumilise planeerimise tasanditeks riiklikud suunised ning omavalitsuste tasandil kehtivad üld- ja detailplaneeringud ning vajaduse korral eriplaneeringud. Üldplaneeringu eesmärk on välja töötada piirkonna pikaajaline areng ja kasutusjoonid, detailplaneering aga täpsustab kinnistute kasutusvõimalusi ning ehitustegevuse tingimusi väiksemas piirkonnas. Planeeringud peavad olema kooskõlas keskkonna, kultuuriväärtuste ning sotsiaal- ja majandusarenduse eesmärkidega ning võtma arvesse ka Euroopa Liidu kohustusi.

Protsessis on oluline avalik osalus ja läbipaistvus: planeeringuprotsessides korraldatakse arutelud, avalikud väljapanekud ja tagasiside. Keskkonnamõju hindamine (kui planeeritava mõju ulatus seda nõuab) võib olla kohustuslik ning kaasneb stampide ja hinnangutega. Seadus sätestab koostamise, vastuvõtmise ja jõustumise korra ning järelevalvemehhanismid. Planeeringud on omavalitsuste kehtivad dokumendid ning neid tuleb kooskõlastada teiste seadustega, sh ehitus- ja katastriseadusega. Seadus kaitseb eraomandit ning sätestab piirangute ja hüvituste põhimõtted avaliku huvi korral.