Peegelduse

Peegelduse on optiline nähtus, mille käigus valgus peegeldub pinnalt tagasi ja tekitab nähtava kujutise. Mõistet kasutatakse peamiselt valguse peegeldumise kirjeldamiseks, kuid sellega viidatakse sageli ka teiste lainete, näiteks helilainete, peegeldumisele.

Valguse peegeldumist kirjeldab seaduspära: sissetunginurk on võrdne peegeldumisnurgaga. See kehtib peamiselt tasapinnaliste peeglite puhul. Siledad pinnad tekitavad spekulaalse peegeldumise, kus kiired peegelduvad ühtlaselt, kun kare pind hajutab valgust difuussete peegeldustega.

Planepeeglil tekib virtuaalne pilt, mis on objekti suurusega võrdne ja asub peegli taga sama kaugusel kui ese on ees. Kujutis on ühesuurune ja lateraalne. Kaarepeeglid (kumerpeeglid) võivad anda virtuaalse või reaalse pildi, sõltuvalt objekti kaugusest fookusest.

Rakendused hõlmavad igapäevaseid peegleid, fotosid ja kaamerat, teleskoope, periskoopide ning ohutuspeegleid. Peegelduse põhiprintsiipidest sõltuvad kujutiste suurus, orientatsioon ja asukoht vaataja suhtes, mis on oluline nii optikas kui ka erinevates tehnilistes lahendustes.

Peegelduse mõiste on laialdaselt kasutatav ka metaforana enesepeegelduseks ja enesereflektsiooniks, kus isik mõtiskleb oma mõtete, käitumise või identiteedi üle.