Peegeldatavuse

Peegeldatavus ehk peegeldusvõime on füüsikaline suurus, mis näitab, kui suur osa lähtekiirgusest peegeldub pinnal tagasi. See on dimensioonitult ilmaühikuline ja tavaliselt väljendatakse vahemikus 0 kuni 1 (0% kuni 100%). Peegeldatavus sõltub lainepikkusest, sisenemiskulmast, pinna tekstuurist ning materjali ja keskkonna omadustest.

Spektraalne peegeldatavus tähendab, et väärtus muutub sõltuvalt lainepikkusest ja sisenemiskulmast. Pinna peegeldus võib olla spekulaalne (peegeldub nagu peegel) või hajutatud (diffuse), sõltuvalt mikrostruktuurist ja pinnakatte iseloomust.

Mõõtmine toimub tavaliselt spektrofotomeetriga või integraatorsfääriga, mis võimaldavad eraldi määrata spektraalset ja suhtelist peegeldatavust. Ruumiline ja vaategeomeetriline sõltuvus uuritakse goniomeetriliste mõõtmiste abil. Kalibreerimine viiakse läbi valge ja musta standardi abil, et saada usaldusväärsed väärtused.

Pinna peegeldatavust mõjustavad mitmed tegurid, sealhulgas pinna roughness ja mikrostruktuur, niiskus, värv, kate või oksüdatsioon, aine olemasolu ja temperatuur. Keskkonna ja subtstraadi omadused võivad samuti peegeldatavust muututada.

Rakendused hõlmavad kaugtõmmet, astronoomiat, optikat ja materjaliteadust. Arvutigraafikas ning realistlike pinnatoonide modelleerimisel kasutatakse BRDF-i (Bidirectional Reflectance Distribution Function) või sarnaseid mudelid, et kirjeldada, kuidas pind peegeldab valgust sõltuvalt sisenemiskuvalt ja vaatekaugusest. Peegeldatavus on seega oluline omadus mitmetes teadus- ja tööstusvaldkondades.