Paretoanalüüsi

Paretoanalüüs on probleemide või nähtuste põhjuste järjekindla jaotuse tuvastamise meetod, mille eesmärk on keskenduda teguritele, mis põhjustavad suurimaid tagajärgi. Seda nimetatakse sageli Pareto printsiibiks, mille kohaselt sageli ligikaudu 80% mõjust tuleneb umbes 20% põhjustest.

Metoodika aluseks on Vilfredo Pareto töö ning selle põhimõte, et jaotus on ebaproportsionaalne. Paretoanalüüsi kasutatakse ennekõike kvaliteedijuhtimises, tootmises, teeninduses, projektijuhtimises ja probleemide prioriseerimises, et teha selgeks, millised probleemid on kõige olulisemad.

Töö käigus selgitatakse probleem või eesmärk, kogutakse andmed erinevate põhjuste kohta, hinnatakse iga teguri mõju suurust ning järjestatakse need mõju alusel. Seejärel koostatakse Pareto diagramm ehk tulpdiagramm, millele lisatakse kumulatiivne joon, mis näitab, kui suure osa mõjust moodustavad esimesed tegurid.

Kasutatakse keskendumiseks „olulised vähesed“ tegurid, mis annavad suurema mõju, ning ressursside suunamiseks nende tõrjumisele või leevendamisele. Paretoanalüüsi tulemused võivad alustada juhtide ja meeskondade otsustusprotsesse ning paranduste prioriteerimist.

Piirangud hõlmavad andmete kvaliteeti ja täielikkust, tegurite eristamise raskusi ning seda, et 80/20 jaotus on sageli ligikaudne ning erinevates olukordades võib kehtida erinev jaotus.

Näide: ettevõte analüüsib kliendirahulolu kaebusi ning avastab, et peaaegsem osa kaebustest tuleneb kolmest kategooriast; keskendudes nendele kategooriatele, on võimalik saavutada suurim parendus.