Parasiitsuse

Parasiitsus on ökoloogiline suhe kahe või mitme liigi vahel, mille puhul parasiit elab või kasutab peremehe ressursse ning peremees kannatab sageli kahju. Parasiidid võivad olla mikroskoopilised või makroskoopilised ning nende eluviis ja levik sõltuvad suuresti peremehest.

Parasiitsust võib jagada endoparasiitideks (elavad peremehe siseorganites või kudedes) ja ektoparasiitideks (elavad peremehe peal või kehal). Neid võib samuti klassifitseerida obligatoorsedeks (ilma peremeheta ei saa ellu jääda) või fakultatiivseteks (võivad elada nii peremehe arvel kui iseseisvalt). Sageli eristatakse püsivaid parasiite, kes veedavad suure osa elutsüklist peremehes, ja ajutisi parasiite, kes kasutavad peremeest peamiselt ülekande faasis.

Elutsüklid on sageli keerulised ning võivad sisaldada vaheperemehi või vektoreid, mis kannavad parasiite ühest peremehest teise. Näiteks võivad sääsed, puugid ja täid toimida vektorite näol, aidates parasiite edasi kanda. Mõnel parasiidil on lisaks vaheperemehed, mis on arengu jaoks vajalikud.

Mõju peremehele on mitmekülgne: parasiidid võivad põhjustada haigusi, toitumishäireid ja kehakaalu langust ning vähendada organismi vastupanuvõimet. Inimestel ja loomadel tekitavad need tervishoiu- ja majanduslikke kahjusid. Näiteid parasiitidest hõlmavad protozoaalseid patogeene nagu Plasmodium (malaaria) ja Giardia, helminte nagu Ascaris lumbricoides, Taenia solium ja Schistosoma spp., ning ektoparasiite nagu täid, lutikad ja puugid.

Kontroll ja ennetus keskenduvad hügieenile, loomade tervishoiule ning vektorite ja nakatumise vähendamisele. Kasutatakse antiparasiitilisi ravimeid, vajadusel vaktsiinide ja sanitaatori abinõude rakendamist ning elupaikade parendamist, et vähendada parasitismi teket ja levikut.