Põlevkütused

Põlevkütused on orgaanilised maavarad, mis sisaldavad peamiselt süsinikku ja vesinikku ning mida kasutatakse energia tootmiseks ja keemiatööstuse toorainena. Tavapärasteks liikideks loetakse kivisüsi, nafta, maagaas ning teatud piirkondades ka põlevkivi ja turbamoodustised. Need on tekkinud miljardite aastate jooksul taime- ja loomsetest jääkidest anoksilistes tingimustes kõrge surve ja temperatuuri mõjul.

Põlevkütuseid kasutatakse elektri- ja soojuse tootmisel, transpordikütustena ning nafta- ja gaasitööstuses mitmesuguste kemikaalide ja polümeeride toorainena. Kaevandamine ja puurimine võivad kaasa tuua maastiku muutusi, veereostust ning õhukvaliteedi halvenemist. Põlevkütuste põletamisel vabaneb süsinikdioksiid ja teisi kasvuhoonegaase, mis on peamine inimtekkelise kliimasoojenemise põhjus. Lisaks võivad heitmed põhjustada terviseprobleeme ja hapestumist.

Majanduslikult mängivad põlevkütused olulist rolli energiavarustuses ja rahvusvahelises kaubanduses, kuid nende piiratud ressursid ja kliimamõjud on suurendanud huvi taastuvenergia, energiatõhususe ja emissioonide vähendamise tehnoloogiate vastu, nagu süsiniku talletamine. Paljud riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid edendavad üleminekut madala süsinikusisaldusega energiaallikatele, et vähendada keskkonnamõjusid ja tagada pikaajaline energiajulgeolek.