Põlemine

Põlemine on keemiline protsess, mille käigus kütus reageerib oksüdeerijaga, tavaliselt õhu hapnikuga, eraldades soojust ja valgust. See on sageli kiire eksotermiline oksüdatsioon, mille käigus tekib leek. Kõige levinumad kütused on süsivesinikud, kuid põlevad ka alkoholid, metallid ning teised orgaanilised ained. Kui hapnik on piisavalt olemas, lõpptooted on tavaliselt süsinikdioksid ja vesi; see on täielik põlemine. Kui hapnik on piiratud või kütus ei oksüdeeru täielikult, tekib osaline põlemine, mille käigus tekivad süsinikmonoksid, tahm ja teised ühendid, pakkudes vähem energiat ning sageli tekib suitsu.

Põlemise kiirus ja tulemus sõltuvad temperatuurist, rõhust, reageerijate kontsentratsioonist ning kütuse ja oksüdandi segunemisest. Olulised mõisted hõlmavad süttimis- ja leektemperatuuri ning aktiveerimisenergiat.

Praktikas kasutatakse põlemist energia tootmiseks mootorites, elektrijaamades ja erinevates kütteseadmetes.

Põlemise efektiivsus ja emissioonid sõltuvad seadmete konstruktsioonist ja kasutustingimustest. Keskkonnale mõjuvad emissioonid hõlmavad kasvuhoonegaase (peamiselt CO2), lämmastikoksiide kõrgematel temperatuuridel ning süsinikmonooksidi ja osakeste emissiooni osaline põlemise korral.

Ohutus: kontrollitud põlemine ja hea ventileeritus aitab vältida kontrollimatuid põlenguid, plahvatusi ja toksiliste gaaside kogunemist.

Seonduvad mõisted hõlmavad stoikomeetriat, eksotermseid reaktsioone ning sisepõlemusega mootoreid.