Organisüsteemide

Organisüsteemide on bioloogias ja meditsiinis kasutatav mõiste, mis viitab organismi või organismide kogumiku struktuurile ja funktsioonidele, mis võimaldavad neil ühendust, koordineerimist ja vastust ääreoludele. Organisüsteemid on spetsialiseerunud rakukogumikud, mis täidavad kindlat funktsiooni organismi ühtlasi. Neid võib leida nii lihtsamatest organismidest, nagu putukad, kui ka kompleksematest, nagu inimene.

Inimorganismis on organisüsteemid jagatud peamiselt kahte kategooriasse: sisemised ja välised. Sisemised organisüsteemid on peamiselt sisemal asuvad ja koosnevad sellistest osadest nagu hingamissüsteem, südamesüsteem, seede- ja eritusorganid. Välised organisüsteemid, nagu nahk ja liigeseid, osalevad peamiselt kaitse- ja liikumisfunktsioonides.

Hingamissüsteem, mis koosneb keele, kurkust, kõri, bronhite ja pulmõõnest, on vastutav hapnikuga küllastatud vere toite ja süsinikdioksiidi erituseks. Südamesüsteem, mille peamine osalis on südame ja veresoonkond, tagab vere liikumise ja toiteainete ja hapnikuga küllastatud vere levikut kogu organismis. Seedeorganid, nagu suu, soolestik ja maks, vastutavad toiduainete lagundamise ja toiteainete absorbeerimise eest.

Eritussüsteem, mis koosneb munasarjadest, munajõustest, neerudest ja koe, osaleb toksiliste aineid ja ülimäärseid vedelikke eritamises. Nahk, suurim inimkeha organ, osaleb kaitsefunksioonides, temperatuuri reguleerimises ja tundeorganina. Organisüsteemide koordineerimine toimub peamiselt närvisüsteemi ja hormonaalsete signaalide kaudu, mis tagavad organismi täieliku funktsioneerimise.

Organisüsteemide uurimine on oluline meditsiinis, sest nende häirete mõistmine ja ravimine on oluline patoloogiliste seisundite ennetamiseks ja ravimiseks.