Oksüdeerumisprotsessidel

Oksüdeerumisprotsessid, tuntud ka kui oksüdatsioon, on keemilised reaktsioonid, mille käigus aine kaotab elektrone. Tavaliselt kaasneb sellega hapniku aatomite liitumine, kuid see ei ole ainus definitsioon. Oksüdatsioon võib toimuda ka teiste oksüdeerijatega, nagu halogeenid või metallioonid. Reaktsiooni käigus tõuseb aine oksüdatsiooniaste.

Oksüdatsiooniprotsessidele vastanduvad redutseerumisprotsessid, mille käigus aine omandab elektrone ja selle oksüdatsiooniaste langeb. Sageli esinevad oksüdatsioon ja redutseerumine koos redoksreaktsioonidena, kus üks aine oksüdeerub ja teine redutseerub.

Oksüdatsioonil on lai valik rakendusi ja esinemiskohti. Looduses on oluline näiteks fotosüntees, kus taimed kasutavad päikeseenergiat süsinikdioksiidi ja vee oksüdeerimiseks ning glükoosi ja hapniku tootmiseks. Lühiajalise energiaallikana on elusorganismides oluline hingamine, mis on samuti oksüdatsiooniprotsesside kompleks. Tehnoloogias kasutatakse oksüdatsiooni laialdaselt näiteks elektrienergia tootmisel akudes ja kütuseelementides, metallide tootmisel ja puhastamisel ning puidu pleegitamisel.

Mõned oksüdatsiooniprotsessid võivad olla kahjulikud, näiteks metallide korrosioon (roostetamine) või rasvade rääsumine, mis rikub toiduainete kvaliteeti. Seetõttu kasutatakse sageli antioksüdante, et vältida soovimatuid oksüdatsioonireaktsioone.