Oksüdatsiooninumbri

Oksüdatsiooninumber, või oksüdatsiooninumberi mõiste, on keemias kasutatav formaalne laeng, mida atomile omistatakse, kui elektronid keemilistes side paarides jaotuks elektromagnetilisele või rohkem elektronegatiivsele aatomile. See on vahend redoksreaktsioonide vaatluseks ja elektronide üleminekute jälgimiseks ning ei pruugi kajastada tegelikku laengut või elektronide jagunemist sotsiaalses mõttes.

Oksüdatsiooninumbri määramisel järgitakse teatud reegleid. Elemendid oma standardse olekus väärtustatakse 0. Fluoril on alati -1. Hüdrogen tavaliselt +1 (v.a metallide hüdroidides, kus see on -1). Oksi seemestri tavaliselt -2 (peroksidides -1). Grupi 1 elementide oksüdatsiooninumber on +1, gruubi 2 elementide puhul +2. Summa peab võrduma molekuli või ioni kogusummaga: neutraalse ühendi puhul 0, ioni puhul selle laenguga. Polyatoomsetes ioonides peab kogu aatomi oksüdatsiooninumbrite summa olema iooni laeng.

Näited: NaCl - Na on +1, Cl on -1. Vesinikuhe ühendis H2O on H +1 ja O -2 (kokku 0). Ammontiiion NH4+ näites N on -3 ja neli H-i on +1 kokku annavad +1 laengu.

Oksüdatsiooninumbrid on kasulikud redoks-harjutustes, aatomi seisundite mõistmisel institucioonides ja keerulistes ioonides ning metallide keemias. Need on formaalne tööriist, mis aitab kirjeldada elektronide ülekandeid ning ei pruugi peegeldada tegelikke elektrilist laenguid sidemetes.