Oksüdeerimistehnoloogiad

Oksüdeerimistehnoloogiad viitavad mitmesugustele protsessidele, kus ainetes toimub hapniku või oksüdeeriva aine lisamine, mille tulemusel aine oksüdatsiooniaste suureneb. Need tehnoloogiad on laialdaselt kasutusel erinevates tööstusharudes alates metallurgiast ja keemiast kuni keskkonnakaitse ja meditsiinini. Üks levinumaid oksüdeerimismeetodeid on põletamine, kus orgaanilised ained reageerivad hapnikuga, eraldades soojust ja valgust ning tootes tavaliselt süsinikdioksiidi ja vett. Metallurgia valdkonnas kasutatakse oksüdeerimisprotsesse metallide eraldamiseks maagist, näiteks raua tootmisel blastfurnaces kasutatakse õhu oksüdeerivat toimet. Keemiatööstuses on oksüdeerimine sageli oluline etapp sünteetiliste ainete tootmisel, võimaldades muuta molekulide struktuuri ja omadusi. Näiteks alkoholi oksüdeerimine annab aldehüüde või karboksüülhappeid. Keskkonnatehnoloogias rakendatakse oksüdeerimismeetodeid reovee puhastamiseks ja saasteainete neutraliseerimiseks, kusjuures ozonatsiooni või vesinikperoksiidi kasutamine on tavaline. Meditsiinis on oksüdatiivsed protsessid seotud paljude bioloogiliste funktsioonidega, sealhulgas hingamine, ning oksüdatiivset stressi peetakse mitmete haiguste tekkepõhjuseks. Erinevad oksüdeerimistehnoloogiad põhinevad erinevatel oksüdeerijatel nagu hapnik, osoon, vesinikperoksiid, halogeenid või teatud metalliioonid, ning protsessi tingimused nagu temperatuur, rõhk ja katalüsaatorid valitakse lähteainete ja soovitud lõpp-produkti järgi.