Oksüdant

Oksüdant on keemiline aine, mis omab kalduvust võtta elektrone teiste ainetelt redoksreaktsioonides ja seega redutseerub ise. Oksüdantide toimel toimub oksüdatsioon, samal ajal kui teisel poolel toimuv aine toimib redutseerijana. Oksüdandid on seega redoksreaktsioonide kaasosalised ja võivad toimida elektronide vastuvõtjate rollis.

Peamised oksüdandid ja näited hõlmavad nii looduslikke kui ka sünteetilisi ühendeid. Sageli rakendatud oksüdandid on hapnik (O2), vesinikuperoksiid (H2O2), kloriid- ja hüpokloriidioonid (nt ClO- ja HOCl), permanganaat (MnO4-) ning paljud orgaanilised ja anorganilised oksüdandid. Bioloogilises kontekstis on hapnik peamine lõppoksiidija, mis võimaldab aeroobsetes organismides energiavahetust. Samuti toimivad NAD+ ja FAD mitmes metaboolse redoksreaktsiooni elektronide vastuvõtjatena, ehk oksüdantidena nende reaktsioonide kontekstis.

Roll ja rakendused. Oksüdandid on kriitilised nii looduses kui tööstuses: nad võimaldavad energiantuotlust rakkudes, desinfitseerivad pindu ja vett, pleegitavad materjale ning osalevad oksüdatiivses polymeriseerimises. Oksüdatsioonireaktsioonid on samuti olulised keskkonna- ja materjalikorrosiooni valdkondades.

Ohutus ja käsitlemine. Paljud oksüdandid on tugeva oksüdatsioonivõimega ja võivad olla korrodeerivad või ohtlikud silmade, naha ning kude suhtes ning reageerida kergesti teiste ainetega. Nii kontsentreeritud kui ka koosnended oksüdandid tuleb käsitleda vastavalt tootja juhistele ning kasutada sobivaid kaitsevahendeid.