Neurostimulatsioon

Neurostimulatsioon on meditsiiniline lähenemine, mille eesmärk on modifitseerida närvisüsteemi aktiivsust elektriliste või magnetiliste impulsside abil, et leevendada sümptomeid või parandada funktsiooni. Stimuleerimine võib toimuda invasiivselt, kui seadmed paigaldatakse keha sisemusse, või mitteinvasiivselt, kui impulsside edastamiseks kasutatakse kolju või naha pinda. Meetodid ühendavad neuroteaduse ja tehnoloogia ning neid rakendatakse erinevate haiguste ravis.

Peamised meetodid on sügavalt ajusse suunatud stimuleerimine (DBS), transkraniaalne magnetstimuleerimine (TMS) ja transkraniaalne elektriline stimulatsioon (tDCS). Lisaks on kasutusel vagusnärvi stimulatsioon (VNS) ja seljaaju stimulatsioon (SCS); uuritakse ka teisi invasiivseid ja mitteinvasiivseid lähenemisi. DBS-istused paigaldatakse ajus koos elektroodide ja stimulaatoriga; TMS ja tDCS rakenduvad kolju pinnalt.

Näidustused varieeruvad. DBS on efektiivne liikuvushäirete, eriti Parkinsoni tõve, korral ning aitab kontrollida tremorit ja liikumise häireid; see on kasutusel mõnede refraktaarsete häirete, nagu OCD, ravis ning mõnel juhul epilepsia puhul. TMS on laialdaselt kasutatav ravivõimalus ravimresistentse depressiooni ravis. VNS on kasutusel refraktaarses epilepsias ja mõnel juhul depressioonis; SCS on peamiselt kroonilise neuropaatilise ja radikulaarse valu ravis.

Riskid ja kõrvaltoimed sõltuvad meetodist. DBS-i operatsiooniga kaasneb infektsioon, verejooks ja ajukahjustuse risk. Mitteinvasiivsed meetodid võivad põhjustada kerget peavalu või nahaärritust; TMS võib harvadel juhtudel esile kutsuda krambihooge. tDCS põhjustab sageli kerget nahaärritust; VNS võib põhjustada hääle muutusi või köha; SCS võib olla seotud infektsioonide või seadme talitlushäire riskidega.

Praegune praktika ja uuringud keskenduvad efektiivsuse suurendamisele, kõrvaltoimete vähendamisele ning adaptiivse või personaliseeritud stimuleerimise arendamisele.