Märgistusmeetodite

Märgistusmeetodid on meetodite kogum, mille abil märgitakse või tähistatakse proovid, molekule või rakke, et neid tuvastada, eristada või jälgida. Märk võib olla detekteeritav signaal või tagasiside, mis võimaldab mõõta spetsiifilisi omadusi või protsesse nii in vitro kui ka elusorganismides.

Peamised märgistustüüpide rühmad on fluoresentsmärgistus, radiomärgistus, ensümaatilised märgistus ja immunomärgistus. Fluorescence-põhised meetodid kasutavad fluorofore ühendatud biomolekule, mis annab mikroskoopia või flow-cytometry abil nähtava signaali. Radioaktiivsed märgistused kasutavad isotoope, et jälgida või kvantifitseerida molekulide liikumist ja kogust. Ensümaatilised märgised kasutavad signaali tootvad ensüümid (nt luciferase või β-galaktosidaas), mis reageerides produceerivad detekteeritava tule või värvuse. Immunomärgistus ühendab märgistuse antikehadega, mis binduvad konkreetsetele sihtmärkidele ning aitavad tuvastada või koguda probides esinevaid molekule. Geneetiline märgistamine lisab märgise geen- või reportergeenide kujul, nagu GFP, võimaldades elusolendis reaalajas jälgimist. Keemilised märgistused ja elektronmikroskoopilised märgistusmehhanismid hõlmavad spetsiifilist keemilist liimimist ning raskmetallide või muude detekteeritavate markerite kasutamist EM- või muudes märgistustele.

Rakendused hõlmavad biomeditsiinilist uuringut, diagnostikat, rakkude ja organite jälgimist ning efektiivsuse, puhtuse või kiirgusega seotud protsesside kvantifitseerimist. Märgistamist käsitletakse kriitilise vahendina signaalipuuduste ja määramatuste vähendamiseks ning see nõuab sageli tähelepanelikku valikut, signaali kestvust ning proovide säilivuse arvestamist.