Modulatsioonitehnikatest

Modulatsioonitehnikatest rääkides peame silmas meetodeid, mida kasutatakse teabe kandmiseks ülekandesignaali abil. Seda teabe ülekandmist nimetatakse modulatsiooniks. Erinevad modulatsioonitehnikad võimaldavad kohandada signaali erinevateks edastuskeskkondadeks ja nõueteks.

Peamised modulatsiooniliigid on analoog- ja digitaalmodulatsioon. Analoogmodulatsioon on klassikaline meetod, kus teabe signaal muudab kandja signaali pidevalt. Levinud analoogmodulatsioonide hulka kuuluvad amplituudmodulatsioon (AM), kus teave muudab kandja amplituudi, ja sagedusmodulatsioon (FM), kus teave muudab kandja sagedust. Faasimodulatsioon (PM) muudab kandja faasi. Analoogmodulatsioon leiab endiselt kasutust raadios, televisioonis ja mõnedes telekommunikatsioonisüsteemides.

Digitaalmodulatsioon on tänapäeval domineeriv, kuna see võimaldab teavet edastada diskreetsete väärtustena. Siin muudetakse kandja signaali parameetreid, et esindada digitaalseid andmeid (bitijadasid). Levinud digitaalmodulatsioonide hulka kuuluvad amplituudklahvlülitus (ASK), kus teave määrab kandja amplituudi olemasolu või puudumise või erinevad amplituuditasemed. Sagedusklahvlülitus (FSK) kasutab erinevaid sagedusi, et esindada erinevaid bitijadasid. Faasiklahvlülitus (PSK) kasutab erinevaid faase, et esindada bitijadasid. Kombineeritud modulatsiooniliigid, nagu kvadratuuramplituudmodulatsioon (QAM), kasutavad nii amplituudi kui ka faasi muudatusi, et suurendada andmeedastuskiirust. Digitaalmodulatsioon on oluline mobiiltelefonides, internetiühendustes ja digitaaltelevisiooni edastuses.