Mobiilsidevõrkide

Mobiilside võrkude artiklid käsitlevad mobiiltelefonide ja muude juhtmevabade seadmete kasutatavaid tehnoloogiaid ja infrastruktuuri, mis võimaldavad sidepidamist. Need võrgud koosnevad mitmest komponendist, sealhulgas tugijaamadest, mobiilsidekeskustest ja andmesidevõrkudest. Mobiilside võrgud on pidevalt arenenud alates esimestest analoogvõrkudest (1G) kuni tänapäevaste digitaalvõrkudeni nagu 4G (LTE) ja 5G.

Iga põlvkond on toonud kaasa olulisi parandusi kiiruses, mahutavuses ja funktsionaalsuses. 1G oli mõeldud peamiselt kõnesideks, samas kui 2G lisas SMS-teenused. 3G võimaldas paremat andmeedastuskiirust, muutes mobiilse interneti kasutamise praktiliseks. 4G tõi kaasa veelgi kiirema interneti ja võimaldas HD-video striimimist ning keerukamaid mobiilirakendusi. 5G lubab kümnekordseid kiiruseid, minimaalset latentsust ja massilist seadmete ühenduvust, mis toetab uusi tehnoloogiaid nagu asjade internet (IoT) ja autonoomne transport.

Mobiilside võrkude tööpõhimõte põhineb raadiolainete kasutamisel andmete edastamiseks mobiilseadmete ja tugijaamade vahel. Tugijaamad on paigutatud geograafilisse piirkonda, moodustades "rakke" (cells), millest ka nimetus "mobiilne" ehk rakuline side. Kui kasutaja liigub, antakse tema ühendus automaatselt üle lähimasse tugijaama, tagades katkematu side. Võrgu planeerimine ja haldamine on keeruline protsess, mis hõlmab sageduste haldamist, leviala optimeerimist ja võrgu jõudluse tagamist.