Miniemulsioonipolümerisatsiooni

Miniemulsioonipolümerisatsiooni on polümerisatsioonimeetod, mis toimub stabiilsetes miniemulsioonides. Miniemulsioonid on dispersioonid, kus monomeeritilgad on dispergeeritud vesikeskkonnas ja neid hoitakse stabiilsena pindaktiivse aine abil. Need tilgad on tüüpiliselt nanomeetrise suurusega, jäädes vahemikku 20–500 nanomeetrit. Erinevalt traditsioonilistest emulsioonipolümerisatsiooni meetoditest, kus monomeer lahustub vees, on miniemulsioonides monomeer praktiliselt lahustumatu vees ning seda hoitakse tilkade kujul. See monomeeri stabiilsus tilkade sees on võtmetähtsusega miniemulsioonipolümerisatsiooni käigus.

Protsessi algatamiseks kasutatakse tavaliselt vees lahustuvat radikaalset initsiaatorit. Initsiaator lahustub veefaasis ja diffundeerub monomeeritilkadesse, kus algab polümerisatsioon. Tekkivad polümeeriahelad jäävad algselt samasse tilka, kus nad moodustusid, mis võimaldab kontrollida polümeeri molekulmassi ja jaotust. Polümerisatsiooni käigus võib tilkude suurus mõnevõrra kasvada, kuid pindaktiivne aine hoiab ära nende koalestsentsi.

Miniemulsioonipolümerisatsiooni eelised hõlmavad võimet toota stabiilseid latekseid suure tahke aine sisaldusega, kontrolli polümeeri morfoloogia üle ning potentsiaali sünteesida erinevaid kopolümeere ja funktsionaliseeritud osakesi. Meetod leiab rakendust erinevates valdkondades, sealhulgas pinnakatted, liimid, meditsiinilised rakendused ja nanotehnoloogia. Selle kontrollitavus ja võimalus toota nanosuuruses osakesi muudavad selle atraktiivseks polümeersünteesi meetodiks.