Metsakasutust

Metsakasutust läheneb mõistena kui metsade majandamist ja nende ressursside kasutamist nii, et tagada pikaajaline tootlikkus, ökoloogiline tasakaal ning sotsiaalne ja majanduslik kasu. See hõlmab nii puidu ja selle toorainete kasvatamist, töötlemist ning tarbimist kui ka mittematerjalsete väärtuste kasutamist, nagu marjad, seened, loodusringid, rekreeatsioon ning turism.

Metsakasutuse põhieesmärk on tagada metsade ökoloogiline jätkusuutlikkus, piirata kahjulikke mõju ja suurendada kliima- ning vee- ja mullakaitset. Sõltuvalt piirkonnast ja omandivormist hõlmab metsakasutus raie- ja uuendusplaane, metsahooldust, noorendamist, haiguste ja kahjurite tõrjet ning kaitse- ja taastamisprogramme. Lisaks käsitletakse mittepuittoodete kasutusvõimalusi ning inimese pääsu ja liikumise võimalusi metsas.

Õiguslik raamistik ja korralduslik infrastruktuur on sageli riiklikult seadustatud ning hõlmab metsade omandiõigust, planeerimisnõudeid ning raie-, uuendus- ja kaitsemeetmete korraldust. Eesti kontekstis on see tihedalt seotud Metsaseaduse ja metsapoliitikaga ning riigi ning eraomandi koostööga. Metsad võivad olla sertifitseeritud sõltumates programmi, näiteks PEFC või FSC, mis tõendavad jätkusuutlikke maastikuhalduse praktikaid.

Metsakasutus püüab tasakaalustada tootlikkust, biodiversiteeti, kliima- ja veekaitset ning kohalike kogukondade sotsiaalseid huve, pidades oluliseks pikaajalist heaolu ja loodusväärtuste säilimist.