Metanarratiivseid

Metanarratiivseid on kirjanduse, filmide ja teatri kontekstis kasutatav mõiste, mis kirjeldab narratiivseid omadusi, mis teadvustavad loo loomise protsessi või mängivad nendega, et rõhutada tõe, fiktsiooni ja loovuse piiride ebakindlust. See tähendab, et teos teadvustab end kui lugu ja võib kutsuda lugeja või vaataja mõtlema selle loo struktuuri, autorlust või narratsiooni funktsiooni üle.

Metanarratiivseid omadusi võib ilmuda mitmel tasandil. Neid iseloomustavad eneseteadvuslikud kommentaarid loo või tegelaste kaudu, juhised raamidesse või autori-figuuri kasutamine ning narratiivi lõhkumine ehk neljanda seina murdmine. Sageli kasutab metanarratiiv nii intertekstuaalsust kui ka autori- või teostevahelist mängu, mille eesmärk on siduda vaatleja ja loo tekkeprotsess ning kutsuda kriitilist lugemist või vaatamist.

Uurimuse ja populaarsuse seisukohast on metanarratiivsed saanud olulise osa postmodernistlikust ning kaasajastu kultuuri- ja kirjandusteooriast. Need strateegiad julgustavad lugejat mõistma, et narratiiv on inimeste poolt loodud ja seega ajalooline, poliitiline ning kultuuriliselt määratud. Metanarratiivseid võib kohata nii ilukirjanduses kui ka filmides ja teatrilavastustes, kus loo struktuur või keel on sama oluline kui selle sisu.

Näited hõlmavad metafiktsiooni vorme nagu Italo Calvino If on a Winter’s Night a Traveler, Vladimir Nabokovi Pale Fire ja erinevad postmodernistlikud romaanid, kus narratiivi enesereflektsiooni ja raamistikustruktuurid on kesksemad.

---