Maandumisjärjestuse

Maandumisjärjestuse mõiste kirjeldab kindlal lennuväljal maandumise järjekorda lennukitele. See on lennujuhtimise põhikäsitlus, mille eesmärk on tagada ohutus, piisav eraldus ja sujuv lennuväljaku kasutus. Maaandumisjärjestus on dünaamiline ning seda kohandatakse vastavalt liiklusoludele, ilmastikule ja lennuliikluse vajadustele.

Järjestust mõjutavad mitmed tegurid. Olulisimad on lennukite suurus ja kaal (raskemad lennukid vajavad suuremat eraldust ning võivad tekitada turbulentsi), lähenemise tüüp (instrumentaal ehk IFR versus visuaalne ehk VFR) ja olemasolev ruum; ilmastikutingimused, nähtavus ning tuule kiirus ja suund; ning lennuliikluse tihedus. Lisaks arvestatakse prioriteetidega, näiteks hädaolukordade või ennetavate varulendude puhul. Eriolukordades võib ATC määrata eraldi järjestuse või korraldada go-aroundi, et säilitada ohutus ja efektiivsus.

Protseduurid maandumisjärjestuse kujunemisel põhinevad ICAO standarditel ja riiklike regulatsioonide kogumil. Lennujuhtimine kasutab standardseid eraldusnõudeid ja ruumi planeerimise põhimõtteid ning võtab arvesse wake-turbulence’i riske ning lennukite massidevahelisi suheteid. Vajadusel muudatakse järjekorda lennu ajal vastavalt olukorrale, et säilitada ohutus ja sujuv toimimine.

Maaandumisjärjestus on lennuliikluse olulise osa tõttu sageli nähtamatu, kuid keskne mehhanism, mis tagab järjestatud ja turvalise maandumise kõigil nähtingutel.