Lõppakordset

Lõppakordset ehk lõppkadents on muusikateooria mõiste, mis kirjeldab akordide jagu, mida kasutatakse lausete või terviku lõpu märkimiseks. Lõppakordset aitab anda lõpliku pinge lahenduse ning tugevdada tonaliteedi tunnet. Need on olulised kõigis stiilides, kus on oluline lõpule kinnituv ja selge lõpetus.

Lõppakordset jagatakse tavapäraselt kadentsideks, mis erinevad selle põhirežiimi järgi, kuidas pinge lahendub. Klassikalises tonalites on kõige tavalisemad: perfect authentic cadence (PAC) – V–I, kus mõlemad akordid on tavapärases pöördeasendis ning lõppeb tugevast toonika helist; imperfect authentic cadence (IAC) – samuti V–I, kuid lõpukord ei pruugi olla täielikult toonika esitus või pöörded ei vasta täielikult klassikalisele vormile; half cadence – lõpp on domineeriv (V) ning toonika ei lahendu; plagal cadence – IV–I, mis annab pehmem, ajalooliselt võrreldavama lõpetuse; deceptive cadence – V–VI, kus oodatud lahendus ei toimu ja jätkub ootuspärane edasine liikumine.

Terminoloogia ja märgistused tavaliselt kasutavad Roman numeralsüsteemi: V–I, IV–I, V–VI jne. Näiteid käsitletakse sageli C-duuris: PAC võib olla G–C, half cadence lõppeb G-l ning plagal kadensus on IV–I (F–C). Lõppakordset mängib võtmerolli nii ajaloolises klassikalises kui ka kaasaegses pop- ja jazziharmoonias, pakkudes strukturaalset ja emotsionaalset lõppu.

---