Lugemiskiirus

Lugemiskiirus on kiirus ja sujuvus, millega inimene loeb kirjutatud teksti ning omandab selle tähenduse. See hõlmab nii teksti dekodeerimist kui ka tähenduse mõistmist ning sõltub nii kognitiivsetest kui ka tekstiomastest teguritest.

Mõõtmine sageli kasutab sõnade arvu minutis (WPM). Vaikse lugemise testides antakse lugejale tekst ja mõõdetakse aeg, mille jooksul ta loeb, ning lõplik mõistmine kontrollitakse küsimustega. Mõõtmised võivad erineda sõltuvalt keelest, teksti raskusest ja lugemise tingimustest (vaikne vs. häälega lugemine).

Mõjutavad tegurid hõlmavad sõnavara, decodfiveeringu võimekust, töömälu, tähelepanu ning teksti ülesehitust ja raskust. Kerge ja tuttav tekst ning nähtav ja selge trükk võivad lugemist kiirendada, samas keeruline stiil või erikeelne sõnavara võib kiirust vähendada. Lugeja kogemus ja praktika samuti mängivad rolli.

Tavalised väärtused: täiskasvanu vaikse lugemise kiirus on umbes 200–300 sõna minutis. Suurem kiirus võib olla seotud parema kogemuse ja kiirusega, kuid kõrgem kiirus ei taga suurenenud mõistmist; keerukamas tekstis võib mõistmine langeda kiiruse tõustes.

Kasutus ja areng hõlmavad koolitusmeetodeid, mis püüavad suurendada lugemiskiirust, ning tehnoloogilisi lähenemisi, nagu kiirlugemise tehnikad või RSVP-meetodid. Uuringud näitavad, et kiiruse suurendamine ei pruugi alati parandada püsivat mõistmist.