Litsentsimislepingud

Litsentsimislepingud on lepingud, mille alusel litsentsiandja annab litsentsisaajale õiguse kasutada teatud intellektuaalomandi esemeid, näiteks tarkvara, patente, kaubamärke või teadmisi (know-how). Leping ei anna üle omandiõigust, vaid piirab kasutusõigust vastavalt lepingu tingimustele.

Lepingu peamised elemendid hõlmavad osapooli ja litsentsi ulatust: milliseid õigusi antakse (kasutusõigus, kopeerimine, muutmine), territooriumi ja kasutusvaldkonda, eksklusiivsust (exklusiivne, mitteexklusiivne või ainuõigus), ning kas litsents on ala­litsentsitav. Samuti määratakse kehtivusaeg ja võimalus pikendada ning tasud (litsentsitasu, ettemaks, müügist või kasutusest sõltuvad tasud).

Lisaks: omandiõigus jääb litsentsiandjale; arenduste või uuenduste omandiõigus tuleb tavaliselt kokku leppida. Kohustused hõlmavad konfidentsiaalsust, kvaliteedi tagamist, hooldust ja tugiteenuseid, ning piiranguid edasijagamisel. Võimalikud on kaitseseaded intellektuaalse omandi rikkumise vastu ning hüvitised; kohtade lahendamine ja vastutuse piirangud võivad lepingus olla kirjas.

Terminatsioon ja järeltõed: leping lõpeb tähtaja lõppemise, rikkumise või kokkuleppe alusel; pärast lõpetamist võib kasutus olla piiratud või lõpetatud ja materjalid tuleb tagastada või hävitada. Mõnikord säilitatakse teatavad piirangud konfidentsiaalsusele.

Õiguslik raamistik: Eestis reguleeritakse litsentsimislepinguid peamiselt lepingulise õiguse alusel; teatud õigused (nt kaubamärgid, patendid) võivad vajada registreerimist. Vaidluste korral valitakse kohaldatav seadus ja lahendamise viis (kohtu või vahekoht).