Liiklusvoog

Liiklusvoog on liiklusinseneriteaduses suurus, mis kirjeldab teelõigu või liiklusvõrgu kaudu teatud ajaperioodil läbivad sõidukite arvu. Põhiomadused on voog q (sõidukeid tunnis), tihedus k (sõidukeid kilomeetri kohta) ja keskmine kiirus v (km/h). Nende kolmikomponendid moodustavad fundamentaaldiaagoni q = k · v: tiheduse suurenemine suurendab tavaliselt voogu kuni kriitilise tiheduseni, seejärel voog langeb kiiruse vähenemise tõttu.

Mõõtmine ja andmed: voogu hinnatakse liiklusandurite (loop-sensorid), CCTV-kaamerate ning GPS- ja mobiilsete andmete abil. Tihedus ja kiirus võivad olla otseselt mõõdetavad või arvutatud nende põhjal fundamentaaldiaagooni kaudu. Andmete abil luuakse voogude ja tiheduste ajakuhjatus ning tehakse prognoose.

Mudeli- ja lähenemised: makroskoopilised mudelid kirjeldavad voogu pideva inhomogeensuse abil (nt Lighthill-Whitham-Richards, LWR, mudel). Mikroskoopilised mudelid jälgivad üksikute sõidukite käitumist ja kohanemisi (car-following mudelid). Mesomudelid, näiteks cell-transmission model, ühendavad makro- ja mikroaspekte.

Rakendused: liiklusvoo teooriat kasutatakse teedevõrkude planeerimisel ning haldamisel, signaali juhtimisel ristmikel, ramp-metertimise ja mahutavuse hindamisel ning keskkonna ja nutika linnaplaneerimise jaoks.

Ajalugu: uuringud algasid 20. sajandi keskpaigas; Greenshields tutvustas esimest kiirus-tihedus suhet, mille järel arenesid edasi LWR- ja teised voogu kirjeldavad mudelid.