Lennuõiguse

Lennuõiguse ehk lennundusõiguse mõiste viitab riikidevahelisele õiguslikule raamile, mis reguleerib lennundusoperatsioone teistes riikides. See hõlmab nii ülelendamisõigust ehk õigust lennata võõra riigi territooriumi kohal ilma maandumiseta kui ka maandumise, pardalevõtmise ja reisijate või kauba vastuvõtmise või väljastamise õigust teises riigis. Lennuõigused on tihti seotud rahvusvahelise õiguse ja riikidevaheliste lepingutega.

Rahvusvaheline alus on Chicago konventsioon (1944) ja ICAO tegevus. Need annavad raamistiku rahvusvahelisele tsiviillennundusele, sealhulgas ohutuse, standardite ja operatsioonide korralduse. Lennundusõigused määratlevad ülelenduse ja maandumise õigused ning nende rakendamiseks sõlmitakse riikidevahelisi lepinguid, mis reguleerivad lennuliikluse toimimist rahvusvahelisel tasandil.

Eesti kontekstis on lennundusõigused reguleeritud rahvusvahelise õiguse, Euroopa Liidu õiguse ja Eesti siseõigusega. Euroopa Liit loob siseturul ühised reeglid ning kolmandate riikidega sõlmitakse bilateraalseid või mitmepoolseid lepinguid, mis määravad, kuidas õhusõidukeid saab teatud riikide vahel suunata. Riikide huvid hõlmavad ohutust, julgeolekut, majandust ja tarbijakaitset.

Praktiliselt mõjutab lennuõigus lennufirmade operatsioone, marsruute, hinnakujundust ja lennuväljade kasutamist. Lihtsamaks muutuvad rahvusvahelised kokkulepped, kuid samas reguleerivad riigid ohutust, keskkonda ja majandust, ning lõpptulemusena kujuneb rahvusvahelise lennuliikluse toimimine kindlamaks ja prognoositavamaks.