LIDARpõhised

LIDARpõhised tehnoloogiad on optilised meetmetehnikad, mis kasutavad valguse (laseri) ja aeglaselt muudetavaid pulsi, et loa ümbruskonna detailne kolmemõõtmeline kujutis. Nimetus "LIDAR" tuleneb inglise keele sõnadest *Light Detection And Ranging*, mis tähendab valguse detekteerimist ja kauguste määramist. Sellised süsteemid on laialdaselt kasutusel geodeesias, maastikukartograafias, autonoomses sõidus ja teaduslikus uurimises.

LIDAR töötab sellega, et laseri pulsi suundatakse objektide poole ja mõõdetakse aega, mis kulub pulsi tagasi tulemiseks sensorisse. Kuna valgus liigub kindla kiirusega, saab kaugust arvutada pulsi tagasitulemise ajast. Samuti analüüsitakse tagasipeegeldatud valguse intensiivsust ja polarisatsiooni, et saada teavet objektide materjalist ja kujundist. LIDAR annab väga täpset andmet, kuni mõõdetavale kaugusele, mis võib ulatuda mõnikord kümnete kilomeetriteni.

LIDARpõhised süsteemid jagunevad peamiselt kaheks peamiseks liigiks: mobiilsed ja staatsed. Mobiilsed LIDAR-sensorid, nagu need, mis on paigaldatud autodes või lennukites, võimaldavad kartograafeerida laialdasi alasid kiiresti. Staatsed LIDAR-süsteemid, nagu need, mis on paigaldatud maapinnale või torni peale, on sobivad kiirguse ja õhuolude stabiliseerimiseks.

LIDARi kasutusala ulatub geodeesias maastikukartide loomiseni, metsanduses puude ja kasvuanalüüsini, arheoloogias ajalooliste objektide avastamiseni ning autonoomses sõidus navigatsiooni ja ohtude tuvastamiseni. Tehnoloogia on ka oluline kliimauuringutes, näiteks puhastuulde mõõtmisel ja troposfääri koostise analüüsis.