Käändluse

Käändlus on Eesti keele morfoloogia osa, mis tegeleb nimisõnade, asesõnade ja omadussõnade käänamisega. Käändluse abil märgitakse lauses sõnade grammatilisi suhteid ning väljendatakse omandi- ja osakaalu, kohta, suunda ning teisi mõisteid. Enamik käändevorme tekib lisades sõna põhivormile käändelõpud; tüüp ning lõppude täpsus sõltuvad sõna tüübist ja juhtumist.

Nimisõnad ning enamik omadussõnu ja asesõnu käänatakse eri käändedesse vastavalt arule ja arvule (ainsus või mitmus). Eesti käändesüsteem hõlmab mitmeid käändeid; kõige tavalisemad on nominatiiv, genatiiv ja partitiiv ning lisanduvad illatiiv, inessiiv, elatiiv, allatiiv, adessiiv, ablatiiv, translatiiv, essiiv, abessiiv ja komitatiiv. Iga käändelõp lisab märkimisväärse muudatuse sõna süntaksilises rollis.

Omadussõnad ja asesõnad järgivad nimisõna käändamist: nad võtavad sama käändelõpu kui sellega seotud sõna ning kohanduvad arvu ja käände järgi. Mõningatel juhtudel esinevad konsonantgradatsiooni muutused või tüüpsed tüvevormide muudatused, mis kuuluvad käändluse osaks.

Käändlus on oluline osa õppes ja keelekasutuses: teadmised käändevormidest võimaldavad moodustada korrektseid lauseid ning täpselt väljendada omaniku, kohta, suunda ja olemust. Eestis puuduvad artiklid, mistõttu käändlus on eriti keskne grammatilise tähenduse edastamisel.