Käivitusvool

Käivitusvool ehk inrush current on elektriseadme ühendamisel elektrivõrku tekkinud lühiajaline voolupikk, mis ületab seadme tavapärast töövoolu. See nähtus on normaalne paljude seadmete käivitamisel ja sõltub seadme sisemistest komponentidest ning võrgupingest. Inrush võib põhjustada ajutisi pinge kõikumisi võrgus ning mõjutada muid seadmeid ja kaitseid.

Põhjused ja mehhanismid on peamiselt kaks. Esiteks magnetiseerimise vool trafodes ja induktsioonmootorite statorites ning teiseks kondensaatorite ning muude toitesüsteemi filtrite ja lähtekomponentide kiire laadimine. Kui seade ühendatakse, laaduvad suurel mahul kondensaatorid kiiresti ning magnetväljad tekitavad suure algvoolu, mis ajutiselt ületab töövoolu mitu korda kõrgemal tasemel.

Tagajärjed võivad hõlmata pinge languseid kogu külgeühendatud võrku, kaitse- ja lülituslülitite üles võtmist, ning mõnel juhul väiksemat või suuremat tootmisvõimsust, suurenenud termilist stressi ja lühikest seismialust seadmete eluiga.

Mõõtmine ja märgistamine: käivitusvool mõõdetakse tavaliselt voolutippuna (I_inrush) käivituse hetkel. Paljud seadmed ja komponendid esitavad inrushi spetsifikatsiooni, mis kirjeldab maksimaalset lubatud tippvoolu. Mõõtmine võib toimuda spetsiaalsete ampermeetrisüsteemide või Rogowski-kõrvu abil.

Vähendamine ja juhtimine: paljudel seadmetel rakendatakse pehme alguse (soft-start) lahendusi, et piirata algvoolu. Kasutatakse NTC-termistoreid, eel-laadimise takistreid (pre-charge resistors), lülitamist järk-järgult või mõnel juhul kesk- või muundurite juhitavus (NTV/VFD). Neid meetmeid kasutatakse koormuse tasakaalustamiseks, lülitite kaitsmiseks ja elektrivõrgu stabiilsuse parandamiseks.