Kuulmisraskus

Kuulmisraskus, tuntud ka kui kuulmislangus või hüpohakuusia, on kuulmise võime vähenemine. Seda võib esineda ühes või mõlemas kõrvas ning selle raskusaste varieerub kergest täielikuni. Kuulmisraskus võib mõjutada inimeste võimet kuulda pehmeid helisid või täielikult mõista kõnet.

Kuulmisraskuse põhjused on mitmekesised. Need võivad hõlmata pärilikkust, vananemist, kokkupuudet valju müraga, teatud ravimeid, kõrva infektsioone, traumaid või haigusi, mis mõjutavad sisekõrva või kuulmisnärvi. Kuulmisraskus jaguneb tavaliselt kolme peamisse kategooriasse: juhtiv, sensoorne (kohleaarne) ja sensoorne-neuraalne. Juhtiv kuulmisraskus on tingitud probleemidest välis- või keskkõrvas, mis takistavad heli edasikandumist sisekõrva. Sensoorne kuulmisraskus on seotud sisekõrva karvarakkude kahjustusega. Sensoorne-neuraalne kuulmisraskus tekib, kui kuulmisnärv või selle osa ajus on kahjustatud.

Diagnoosimine hõlmab tavaliselt kuulmisteste, nagu audiomeetria, et hinnata kuulmise selgust erinevatel sagedustel. Ravi sõltub kuulmisraskuse põhjusest ja raskusastest. Mõnel juhul võib olla võimalik seda ravida meditsiiniliselt või kirurgiliselt, näiteks kõrva vahaplokkide eemaldamise või infektsioonide ravimise kaudu. Paljudel juhtudel, eriti sensoorse-neuraalse kuulmisraskuse puhul, kasutatakse abivahenditena kuuldeaparaate või sisekõrva implantaate (koguimplantide). Kuulmisraskus võib avaldada märkimisväärset mõju inimese elukvaliteedile, sealhulgas suhtlemisele, sotsiaalsele isolatsioonile ja töövõimele. Varajane diagnoosimine ja sekkumine on olulised, et leevendada selle mõju.