Kuulmisprobleemid

Kuulmisprobleemid viitavad kuulmisega seotud raskustele, mis võivad olla ajutised või püsivad ning mõjutada helide tajumist, kõne mõistmist ja igapäevast suhtlemist. Peamised tüübid on conductive (kõrvakanali ummistused või kuulmeluukeste probleemid), sensorineuraalne (sisekõrva või kuulmisnärvi patoloogia) ning segatud kuulmiskaotus. Põhjused hõlmavad vananemist (vanusega seotud kuulmiskahjustus), pikaajalist mürarohket töökeskkonda, infektsioone, vigastusi, ototoksilisi ravimeid ja geneetilisi tegureid.

Sümptomid võivad hõlmata raskusi kõne mõistmisel mürarikkas keskkonnas, sõnade eristamisel, vajadust suurendada helitugevust televiisoris või telefonis, tinnitust ning mõnel juhul tasakaaluhäireid.

Diagnoos põhineb audioloogilisel hindamisel (audiogramm), tympanomeetrial ja kõrva füüsikal kontrollil; vajadusel kasutatakse pildiuuringuid ja geneetilist testimist.

Ravi sõltub põhjusest ja kahju tüübist. Kõige tavalisemad lahendused on kuulmisaparaadid, mis suurendavad helisignaale; cochlear implantaat tugeva sensorineuraalse kuulmiskahjustuse korral; luu kande kuulmislahendused. Lisaks võib olla vajalik meditsiiniline või kirurgiline ravi infektsioonide, ummistuste või muude korrigeerimiste jaoks. Kuulmis- ja kommunikatsiooniharjutused aitavad parandada suhtlemist.

Prognoos sõltub varajasest avastamisest ja sekkumisest. Ennetus hõlmab mürarikkamate keskkondade vältimist või kaitse kasutamist, ototoksiliste ravimite ettevaatlikku kasutamist ning varajast ravi, kui probleeme ilmnevad.