Kuulmiskaotust

Kuulmiskaotus, ehk kuulmispuue, on seisund, mille korral heli tajumine või kõne mõistmine on vähenenud. See võib olla püsiv või ajutine ning mõjutada inimese suhtlemist ja igapäevast toimetulekut. Kõige tavalisemad on vanusega seotud kuulmiskahjustused ning pikaajalisest mürist tingitud kahjustused, kuid põhjuseid on palju ning need võivad esineda kõigil vanuserühmadel.

Kuulmiskaotus jaotub peamiselt tüüpide järgi. Juhtiv kuulmiskahjustus tekib, kui heli läbimine väljastpoolt kuulmiskanali, bubiniga keskkõrva või kuulmekile on takistatud. Sensorineuraalne kuulmiskahjustus tuleneb sisekõrva või kuulmisnärvi probleemidest. Segatüüp tähendab mõlema osa samaaegset kahjustust. Igal tüübiga võivad kaasneda erinevad sümptomid ja ravivõimalused.

Põhjused ja riskifaktorid hõlmavad vananemist, pikaajalist väga valju müra, kuulmekäigu infektsioone või vigastusi, ototoksilisi ravimeid, sünnide kaasasündinud kõrvalekaldeid ning harvem juhtudel geneetilisi tegureid. Riskirühmad on laiaulatuslikud ning kuulmiskaotuse esinemine ei kaasne ainult teatud vanuses.

Sümptomid hõlmavad raskusi kõne eristamisel, eriti taustamüra korral, heli ning muusika või loetud sõnade vähest eristamist ja vahel tinnitust. Diagnoos tehakse audioloogiliste uuringute abil, sealhulgas audiogramm, kõneoskuskatsetused ning vajadusel timpanomeetria.

Ravi ja haldamine sõltuvad põhjusest. Kõige sagedasemad lahendused on kuuldeaparaadid ja vajadusel kuulmisimplantaadid. Muud valikud võivad hõlmata ravi kõrvapõhiste haiguste korral, kirurgilisi sekkumisi või kuulmisesüsteemide kompenseerivaid seadmeid. Ennetuses soovitatakse vältida liigset müra, kasutada kuulmekaitsevahendeid ning kontrollida ravimite kõrvaltoimeid. Varajane avastamine ja ravi parandavad sageli kuulmiskvaliteeti ning suhtlemisvõimet.