Kriisihalduses

Kriisihaldus on organisatsioonide ja ühiskonna võime ennetada, ette valmistada, reageerida ja taastuda kriiside korral. See hõlmab riski hindamist, kriisi valmidust, operatiivset juhtimist ja kommunikatsiooni, eesmärgiga minimeerida kahjusid ja tagada kriitiliste teenuste säilimine.

Kriisihaldus jaguneb tavaliselt nelja põhiperioodi: ennetus ja valmisolek, reageerimine, taastumine ning järelanalüüs ja õppimine. Ennetusesse kuuluvad riskide tuvastamine, plaanide koostamine, koolitused ja harjutused. Reageerimisel toimub kiirendatud otsustamine, ressursside koordineerimine ning omavahelise koostöö ja info vahetamine. Taastumine keskendub infrastruktuuri ja teenuste taastamisele ning kahjude vähendamisele tulevikus. Järelanalüüs võimaldab õppida tehtud vigadest ja täiustada varasemasid.

Protsess põhineb tihedal koostööl riigi ja omavalitsuste asutuste, häireteenuste, ettevõtete ja kõigi vastutavate osapoolte vahel. Olulised on selged vastutusvaldkonnad, horisontaalne ja vertikaalne juhtimine ning ühtne kommunikatsioonikanal. Ressursihaldus, koordineeritud valmisolekuvõtted ning kriiside ajal sise- ja välissuhtlus moodustavad kriisihaldusvõime keskmes.

Seaduslik ja rahvusvaheline raamistik annab kriisihaldusele alused. Riiklikud õigusaktid ning kriisiohje ja kriisireguleerimise dokumendid sätestavad ülesannete jaotus ning töökorra, samas kui rahvusvahelised standardid (näiteks ISO 22320 ja ISO 22301) võivad suunata parimaid tavasid ja tõhustada vastupanuvõimet. Kriisihaldus on oluline kõigis sektorites, sealhulgas tervishoius, transportis, energiavaldkonnas ja omavalitsustes.