Kondenseerumispolümeerid

Kondenseerumispolümeerid, tuntud ka kui polükondensatsioonipolümeerid, on makromolekulid, mis tekivad monomeeride reaktsiooni käigus, mille käigus eraldub väikese molekuliga kõrvalprodukt, tavaliselt vesi. See protsess erineb liitpolümerisatsioonist, kus monomeerid lihtsalt ühendatakse ilma kõrvalproduktide tekkimiseta. Kondenseerumispolümerisatsiooni puhul peab igal monomeeri molekulil olema vähemalt kaks funktsionaalset rühma, mis suudavad reageerida.

Populaarsete kondenseerumispolümeeride hulka kuuluvad polüestrid, polüamiidid ja polükarbonaadid. Polüestrid moodustuvad dioolide ja dikarboksüülhapete või nende derivaatide reaktsioonil. Üks tuntumaid polüestreid on polüetüülentereftalaat (PET), mida kasutatakse pudelite ja kiudude valmistamiseks. Polüamiidid, nagu nailon, tekivad diamiinide ja dikarboksüülhapete reaktsioonil. Polükarbonaadid saadakse bisfenool A ja fosgeeni reaktsioonil ning neid kasutatakse mitmesugustes rakendustes, sealhulgas CD-del ja kaitseprillidel.

Kondenseerumispolümerisatsiooni reaktsiooni kiirus ja polümeeri molekulmassi saavutamine sõltuvad mitmetest teguritest, sealhulgas temperatuurist, rõhust, katalüsaatori olemasolust ja monomeeride puhtusest. Tihti on vaja reaktsiooni lõpus eemaldada tekkiv kõrvalprodukt, et nihutada tasakaalu polümeeri moodustumise suunas ja saavutada kõrgem molekulmass. Kondenseerumispolümeeride omadused, nagu tugevus, paindlikkus ja keemiline vastupidavus, sõltuvad otseselt kasutatud monomeeride tüübist ja struktuurist.