Kondensaatorites

Kondensaatorid on elektrilised komponendid, mis salvestavad elektrilist energiat dielektriku abil. Nad koosnevad kahest juhist, mida eraldab dielektriline kiht: kui nende vahele rakendada pinge, tekib elektriväli ja kondensaator kogub laengu. Salvestusenergia on E = 1/2 C V^2, kus C on mahtuvus ja V rakendatud pinge. Mahtuvus sõltub pindade alast A, dielektriku dielektrilise constant εr ja kihti paksusest d ning annab C = ε0 εr A/d ligikaudse väärtuse.

Kondensaatorid erinevad oma materjali ja tööpõhimõtte järgi. Peamised tüübid on keraamilised kondensaatorid (nt MLCC-d), filmkondensaatorid (polüester, polüpropüleen), elektrolyt-kondensaatorid (alumiinium- või tantalumi elektrolüüd), ning mika kondensaatorid. Elektrolüütkondensaatorid on sageli polarisatsioonilised ning tuleb paigaldada õiges suunas; mitte-polariseeritud tüübid sobivad sagedasemaks kõrgete ja madalate sageduste rakendusteks. Superkondensaatorid pakuvad väga suurt mahtuvust ajutiseks energiahulgaks.

Olulised parameetrid on mahtuvus C, rakendatav pinge Vmax ja tolerants, samuti lekkivus ja temperatuuritundlikkus. Kondensaatorite sees võivad esineda võrdleva seriaalse vastuvõtu ESR ja seeria induktiivsus ESL, mis mõjutavad nende suhtlust kõrgete sageduste ja toiteallikatega. Nende omadused määravad sobivuse konkreetsetele rakendustele, nagu toite- ja filtrisüsteemid, ajastusvõrgud või signaalijagajad.

Kondensaatorid on laialdaselt kasutusel elektroonikas, pakkudes energiat, filtreerimist, decoupling’i ja ajastusfunktsioone erinevates seadmetes.