Kirjandustekstide

Kirjandustekstide mõiste viitab kirjanduse valdkonna tekstidele, mis peegeldavad kunstilist väärtust ja kultuurilist tähendust. See hõlmab erinevaid žanre, sealhulgas romaane, luulet, näidendeid ja esseesid, ning keskendub sageli teoste keelelisele esteetikale, narratiivsetele struktuuridele ja temaatikale. Kirjandustekstide alla kuuluvad nii lõplikult koostatud teosed kui ka neid kirjanduse uurimisel ja õppetöös kasutatavad korpused.

Uurimisel kasutatakse erinevaid lähenemisi: lähilugemine (close reading), narratoloogia, stilistika, intertekstuaalsus ja kontekstuaalne kriitika. Kirjandustekstide analüüs võib keskenduda keelele ja keelelisele kujundusele, kuidas keel loob tähendusi, kuidas jutustaja ja vaatepunkt kujundavad tegelasi ja sündmusi, ning kuidas ajalooline ja kultuuriline kontekst teoste tajumist mõjutab. Taoline lähenemine aitab eristada kirjandust tekstidest, mille peamine eesmärk ei ole esteetiline kogemus.

Kirjandustekstide kogumid või korpused pakuvad uurijatele võimalusi võrdluseks aja, ruumi, žanri või autori lõikes. Õppetöös ja teadustöös kasutatakse neid tekste teemade, identiteedi ning kultuurilise ajaloo mõistmiseks ning keele ja vormi arengute jälgimiseks. Kirjandustekstide uurimine tähendab seetõttu tihedat seost kirjanduse praktika ja teoreetilise analüüsi vahel.