Kiirituspõletusteks

Kiirituspõletusteks on nahakahjustused, mis tekivad ioniseeriva kiirguse tõttu. Need võivad tekkida radioloogilise kiirituse, kiiritusravi, tuumaõnnetuste või tööstuslike kiirgusallikate tagajärjel. Kiirguspõletus erineb tavalisest termilisest põletusest: kiirgus kahjustab naharakkude DNA-d ja verevarustust, mis võib põhjustada erüteemi, märgi või kuiva haavandi ning mõnel juhul nekroosi ja armide teket.

Haiguse raskus sõltub kiirgusdoosi suurusest ja piirkonna suurusest. Madalamad annused põhjustavad sageli kerget punetust ja ärritust; suuremad annused võivad põhjustada villide, haavandite ja aeglase paranemise. Sümptomid ilmnevad tavaliselt mõne päeva kuni nädala jooksul pärast kokkupuudet. Akuutne kiirituspõletus võib kaasneda naha valulikkuse, turse ja sügelusega; kroonilised kahjustused võivad tekkida kuude või aastate jooksul ning põhjustada naha jäikust, atroofia ja haavade aeglast paranemist.

Diagnoos põhineb ajaloos ning kokkupuute teabel ning vajadusel histoloogiline uuring.

Ravi keskendub naha hooldusele ja sümptomaatilisele leevendusele. Esmane hooldus hõlmab kerget või mitteadhereerivat sidet, õrna puhastamist ja niisutamist; vältida ärritavaid aineid. Valu leevendamiseks kasutatakse sobivaid analgeetikume; nakkuse ennetamiseks ja vajadusel raviks kasutatakse antibakteriaalseid aineid. Raskematel juhtudel võib osutuda vajalikuks kirurgiline debridimine või nahaplastika; krooniliste haavade puhul võib kaaluda hyperbaarset hapnikuravi ja rekonstrueerivaid operatsioone.

Ennetus keskendub kokkupuute vähendamisele: kiirgusallikate varjestamine, suurendatud kaugus ja tööohutuse järgimine. Inimestel, kellele on määratud kiiritusravi, tuleb järgida arsti juhiseid naha hoolduse ja lisakaitse osas.