Kihtiparimused

Kihtiparimused on kihtide piiride geomeetriliste ebaühtlustuste kogum, mis ilmnevad nii looduslikes kui ka inimese loodud kihtstruktuurides. Piirid ei pruugi olla ideaalselt paralleelsed ega sama paksusega; võivad esineda nihked, kalded, paksuste muutused ja kohalikud etted. Nimi viitab kihtide vaheliste lõike- ja orientatsioonivea nähtustele, mis tekivad mitmes erinevas valdkonnas.

Kus nad esinevad. Geoloogias viitavad kihtiparimused settekihi või stratigrakeemia piiride ebaühtlusele, mis võib tuleneda muutlikust settimiskiirusest, diagenetilistest protsessidest või tektoonilisest liikumisest. Materjaliteaduses tekivad need laminaat- või mitmekihiliste süsteemide korral, kus kihid võivad olla asetatud mitte täielikult üksteise peale või kogeda erinevaid pingeid ja termilist laienemist, mis tekitab piiride nihkeid.

Tagajärjed. Kihtiparimused mõjutavad materjalide mehaanilisi omadusi, näiteks tõmbetugevust ja kihtide vahelist koostoimimist, ning võivad põhjustada anisotroopset käitumist, lekkimist või koorumist. Lisaks võivad need muuta optilisi, akustilisi või transportlikke omadusi mittekavandatult.

Uuring ja tuvastamine. Kihtiparimuseid tuvastatakse peamiselt mikroskoopiliste ja röntgenpilditehnoloogiate abil, sealhulgas optiline mikroskoopia, SEM, X-ray diffraction ja kihtide samaaegse профилиerimise tehnoloogiad. Analüüs aitab eristada päritolu (geoloogiline vs. tehnoloogiline) ning hinnata mõju.

Hooldus ja vähendamine. Ennetus hõlmab kontrollitud depositsiooni või dihtide töötlemist, pindu ettevalmistamist, püsivust ja sobivate ühendite kasutamist. Pärast tekkimist võib rakendada termilist töötlemist, kihtide vahelist liitmist või kohandada pinge- ja temperatuuri tingimusi, et vähendada edasist kihte ning piiride nihkeid.