Keskkonnakriitika

Keskkonnakriitika (ecocriticism) on interdistsiplinaarne kirjanduse ja kultuuri uuringute suund, mis uurib kirjanduse, looduse ja ühiskonna vahelisi suhteid. See vaadleb, kuidas tekstid kujutavad loodust ning milliseid mõtteid ja emotsioone looduse ja inimese vahel luuakse, ning kuidas keskkonnamõisted peegeldavad kultuurilisi, ajaloolisi ja poliitilisi kontekste.

Ajalooline taust: Mõiste sai 1990ndatel laiemalt kasutusele. Tähtsaid teoseid on The Ecocriticism Reader (1996) ja William Rueckerti 1993 esseede kogumik "Literature and Ecology: An Experiment in Ecocriticism", mis asetas ökoloogilise kriitika raamistiku kirjanduse ja keskkonna vahelisele dialoogile.

Sõlmpunktid ja meetodid: Uurimustes keskendutakse looduse kujutusele, inimeste ja keskkonna suhetele, antropotsentrismile ja keskkonnaõigusele. Keskkonnakriitika kasutab tekstiililist analüüsi, kontekstualiseerimist ajaloo ja teaduslike teadmistega, interdistsiplinaarsust ning kultuuri- ja esteetilise lähenemise kombinatsiooni. Uuringud hõlmavad kirjandust, filmi ja meediat ning käsitlevad kliimamuutuste, loodushoiu ja ökoloogiliste õiguste küsimusi.

Eesti kontekstis on keskkonnakriitika arenenud 2000ndate lõpust alates, ühendades Eesti kirjanduse looduskeskseid käsitlusi ja kaasaegse ökoloogilise mõtlemise diskursuseid. Uuringud toimuvad ülikoolides, erialaste väljaannete ja konverentside kaudu, ning need panustavad nii kirjandustaustade analüüsi kui ka kultuurilisse arutellu keskkonna jätkusuutlikkuse teemadel.