Keemispunktid

Keemispunktid on keemias ja materjaliteaduses kasutatav mõiste, mis viitab tingimustele, millal aine läbib faasimuutuse või keemilise muutuse. Tavaliselt väljendatakse neid temperatuurina ja mõnikord rõhuna. Kõige levinumad keemispunktid hõlmavad sulamispunkti (tahk→vedel), keemistemperatuur (vedelik→gaas) ja sublimatsioonipunkti (tahk→gaas). Lisaks on olulised kristalliseerumispunkt ja kriitiline punkt (kus vedel ning gaas joovad üheselt kokku). Lahuste puhul võivad keemispunktide muutused tuleneda lahustite või ainete mõju ning neid kirjeldatakse ka külmumistemperatuuri lange (freezing-point depression) ja keemistemperatuuri tõusu (boiling-point elevation).

Mõõtmine ja esitlemine: Keemispunktid märgitakse tavaliselt Celsius- või Kelvin-astekraadides ning rõhuga seotud punktid võivad olla kirjeldatud atmosfäärides või pascalis. Need leitakse eksperimentidega, nagu diferentsiaalne skaneeriv kalorimeetria (DSC), termogravimeetria ja aururõhu mõõtmised. Puhtatel ainetel on punktid teravamad, samas kui segudel võivad need kõrgendada või laieneda sõltuvalt koostisest ja kristallivormist.

Rakendused: Keemispunktide teadmine aitab aine tuvastamisel, kvaliteedikontrollis, protsesside kavandamisel ja ohutusandmete koostamisel. Need punktid mõjutavad ladustamist, käitlemist ja töötlemistingimusi keemiatööstuses, farmakoloogias ja materjaliteaduses.

Terminoloogia: Eesti keeles võib keemispunktide mõistet kasutada üldisena ettekujutusena faasimuutustest; täpsemad nimetused annavad tavaliselt konkreetsed punktid (nt sulamispunkt, keemistemperatuur, sublimatsioonipunkt).

Seotud: sulamispunkt, sublimatsioon, kristalliseerumispunkt, faasidiagramm.