Keeldumist

Keeldumist tähendab otsust mitte nõustuda või võtta vastu antud pakkumist, palvet või nõuet. See on aktiivne või passiivne toiming, mille tulemusel lükatakse tagasi teine pool esitatud võimalus. Keeldumine võib tuleneda isiklikust eelistusest, riskide hindamisest, sotsiaalsest kontekstist või õigussääduste järgimisest.

Kõnekeeles esineb keeldumist igapäevastes olukordades, näiteks kutse või koostööettepaneku korral. Juriidilises kontekstis võib keeldumine mõjutada lepingu sõlmimist: pakkumine tagasilükatakse, mistõttu leping ei teki; nõusolek peab olema vabatahtlik ja informeeritud. Meditsiinis on patsientide autonoomia keskne ning keeldumine ravist või uuringust peab olema austatud ja see tuleks lahendada koos teabega ning sobiva alternatiiviga.

Psühholoogiline aspekt hõlmab otsuste tegemise mehhanisme, enesekindlust, hinnanguid ja sotsiaalset survet. Keeldumise oskus on oluline osa eneseväärikuse ja suhtlemise terviklikkusest; kultuurilised ja ametialased normid võivad seda protsessi mõjutada. Eesmärgiks on võimaldada selget, viisakat ja kindlat suhtlust, säilitades austuse kõigi osapoolte vahel.

Seosed: autonoomia, nõusolek, lepingud ja suhtlusoskused. Keeldumist käsitletakse tavaliselt kui normaalset, kontrolli ja enese piire kajastavat mehhanismi, mis aitab inimestel teha oma valikuid ja säilitada isikliku julguse.