Kanoniseerimine

Kanoniseerimine on katoliku kirikus ametlik pühakuks kuulutamise protsess. Selle käigus hinnatakse kandidaadi elu ja vooruslikkust ning vajadusel imete tõendeid tema intercession kohaselt. Lõppkokkuvõttes teeb otsuse paavst ning pühakuna tunnustatud isik on kiriku kogu liikmeskonna austuse ja palveobjekt, mida sünnituslikult kaasatakse liturgia ja pühade perekonda.

Protsess jaguneb tavaliselt mitmeks etapiks. Algatus tehakse kohaliku piiskopi algatusel; kui cause on avatud, antakse sellele mõisteks Servant of God ja kogutakse diöcesaalses faasis tõendeid kandidaadi elust, teostest, kirjutistest ja tunnistajatelt. Diöcesaalse faasi materjal vormistatakse ja suunatakse Rooma paavsti kongregatsioonile vooruste asjade jaoks.

Roomas uurib Kongregatsioon pikka ja põhjalikku dossi we, mis võib sisaldada Positio nime all tuntud dokumente: Positio super virtutibus (voorused) ja teised asjakohased materjalid. Teoloogid, kardinalid ja piiskopid arutavad andmeid ning teevad soovitused. Kui hinded on saanud heakskiidu, määratakse kandidaat paavsti otsusega “Venerable” (vääriti eriline voorusliku elu tunnustus).

Beatifikatsioon järgneb tavaliselt imete tõendi kinnitamisele intercessioni kaudu pärast paavsti kehtestust (mõnel juhul martüümi korral võib martüümi põhjus edastada kiirendatud korras). Beatifikatsioon võimaldab kandidaati paluda ja ekumenilisel või piiratud piires kohalikel pühade liturgiates austada; tavaliselt piiratud kultus hõlmab kindlaid geograafilisi alasid.

Kanoniseerimine on järgmine samm, mis võimaldab kogu kirikul kogu maailma ulatuses ametlikult pühakuks kuulutada. Enne can be declared saint, on tavaliselt vaja teist imet, mis ilmneb intercessioni teel pildil pärast beatifikatsiooni ning paavst dekreediga väljendab sünnituslik pühak.

Kanoniseerimine on peamiselt katoliku praktika; ökumeenilised traditsioonid erinedes võivad keskenduda kohaliku pühakuks kuulutamise või kollektiivse püha kultuse tunnistamisega.