ökumeenilised

Ökumeenilised püüdlused viitavad kristlike kirikute vahelisele koostööle ja nähtava ühtsuse edendamisele. Mõiste pärineb kreeka keelest oikoumene, mis tähistab maailma. Ökumeenilised algatused hõlmavad nii liturgilist kui teoloogilist dialoogi, ühiseid missioone ja sotsiaalseid projekte.

Ajalooline taust: Modernne ökumenism sai uut hoogu 20. sajandi esimestel kümnenditel, näiteks Edinburghi konverentsil (1910) ning pärast seda loodi rahvusvahelised koostöövõrgustikud. 1948 asutati Maailma Kirikute Nõukogu (WCC), mis pani aluse globaalse ökumenilise dialoogi struktuurile. Katoliku kiriku kaasamine suurenes pärast Vatikani II konstitutsioonide kehtestamist (1960ndad), mil ökumeniline mõtteviis sai laiemaks ja sügavamaks.

Peamised eesmärgid ja tegevused: nähtava ühtsuse suurendamine kirikute vahel, liturgiliste ja pastoraalsete tavade lähendamine, ühiste sotsiaalsete ja rahvusvaheliste projektide elluviimine ning teoloogiline dialoog. Praktikas tähendab see tihedat koostööd kohalikel ja rahvuslikel tasanditel ning ühiste palvus- ja missioonitegevuste osalemist.

Organisatsioonid: kõige tuntum on Maailma Kirikute Nõukogu (WCC), kuid tegutsevad ka riiklikud kirikute nõukogud ja kohalikud ökumenilised ühendused, mis loovad erinevate konfessioonide vahelisi partnerlussuhteid.

Kriitika ja väljakutsed: ökumeenilised püüdlused võivad tekitada erimeelsusi doktriini ja kirikliku identiteedi küsimustes; mõnede kogukondade jaoks tundub see kompromissina. Samas nähakse dialoogis ja koostöös võimalust süvendada vastastikust austust ning ühiseid ülesandeid.

---