Kaaslepingu

Kaaslepingu on leping, mille eesmärk on kahe või enama osapoole koostöö ja ühiste eesmärkide elluviimine. See on lepinguline vahend, mis määrab osapoolte õigused ja kohustused koostööprotsessi raames. Kaaslepingu kasutusvaldkonnad hõlmavad ärikoostööd, teadus- ja arendustegevust, teenuste pakkumist, infrastruktuuri projekte ning üldist partnerlust, kus osapooled jagavad ressursse, kulusid ja riske.

Etymoloogiliselt koosneb sõna ka- (koos) ja lepingust (lepingu pöördkõne). Kaaslepingu mõistet kasutatakse Eesti keelviisides kirjanduses ja praktikas viitamaks koostöölepingutele, mis tavapäraselt kuuluvad era- või haldusõiguse valdkonda ning ei ole rahvusvahelised riikidevahelised lepingud.

Sisu ja struktuur. Kaaslepingu tavapärased elemendid hõlmavad osapooled, eesmärk ja ulatus, kestus ja lõpetamine, kohustused ja täitmine, rahalised tingimused, juhtimine ja otsuste tegemise mehhanismid, konfidentsiaalsus, intellektuaalne omand ja andmete jagamine, vastutus ja riskide jaotamine, lahendused vaidluste korral (läbirääkimised, vahekohtuprotsess, kohtuvaidlus), valitud õigus ja koht. Lepingu muudatuste ning lõppivuse sätted võivad samuti olla määratletud.

Tüübid ja näited. Kaaslepingu vorme võib kohata ühisettevõtete, teadus- ja arenduskoostöö, PPP-projektide, teenustevarustuse või muu koostöölepinguna. Rahvusvahelises kontekstis eristatakse kaaslepinguid riikidevahelistest lepingutest: kaaslepingu puhul on tegemist peamiselt eraõigusliku või avaliku sektori kokkulepete vahelise õigussuhtega, mitte rahvusvahelise lepinguga, mis nõuaks ratifitseerimist. Täitmine põhineb lepingulistel vahenditel ja vajadusel vaidluste lahendamist saab korraldada kohtus või vahekohtus.