Järelkõvenemine

Järelkõvenemine on materjaliteaduses kasutatav mõiste, mis kirjeldab materjali kõvenemise või tugevnemise jätkumist pärast esmast töötlemist. See tähendab, et materjali kõvadus ja tugevus võivad aja jooksul suureneda, isegi kui peamine töötlemisprotsess on lõppenud. Järelkõvenemist põhjustavad tavaliselt keemilised reaktsioonid, faasimuutused või difusioon ning need võivad toimuda erineva kiirusega sõltuvalt materjalist ja keskkonnast.

Erinevatel materjalidel on järelkõvenemise mehhanismid erinevad. Metallides ja sulamites võib tugevus suureneda faaside sadestumise ja loomuliku vananemise tõttu; see on sageli seotud temperatuuriga ja ajaga. Polümeerides võib pärast esmase kõvendamise lõppu jätkuda rist-linkimise protsessid, mis suurendavad kõvadust ja termilist vastupidavust. Mõningad keraamilised või komposiitmaterjalid võivad samuti näidata aeglaseid mikrostruktuurimuutusi, mis parandavad tugevust. Betooni puhul pikaajaline hüdraatatsioon ja niiskus võivad anda täiendavat tugevnemist kuu- kuni aastate jooksul.

Järelkõvenemise oluline külg on selle mõju materjalide kasutusiga ja usaldusväärsusele. Disainis ja kvaliteedikontrollis arvestatakse võimaliku pikaajalise tugevnemise astet ja ajakava, mis võib mõjutada koormuste jaotust ning kasutusiga. Tavaliselt hinnatakse järelkõvenemist laboritestide või in-situ jälgimise abil, kasutades kõvadusteste, tõmbeteste või termilise analüüsi andmeid.