Jäätmedirektiivid

Jäätmedirektiivid on Euroopa Liidu õigusaktide kogum, mille eesmärk on jäätmete tekke vältimine, käitlemise ohutus ning jäätmete ringlussevõtu suurendamine. Need direktiivid harmoniseerivad põhilised nõuded liidus, nõuavad liikmesriikidelt riiklikku ülevõtmist ja aruandlust ning kehtestavad jäätmete hierarhia printsiibi, mis seab esikohale ennetamise, korduvkasutuse ja taaskasutuse.

Peamised jäätmedirektiivid hõlmavad jäätmete raamdirektiivi (2008/98/EC), mis sätestab mõisted ja ühtse jäätmete hierarhia ning korraldab üldised nõuded jäätmete käitlemisele; pakendijäätmete direktiivi (94/62/EC), mis reguleerib pakendite ja pakendijäätmete süsteeme; WEEE-direktiivi (2012/19/EU) elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete käitlemiseks; akude ja akude jäätmete direktiivi (2006/66/EC); lõpp-elutsükliga sõidukite direktiivi (2000/53/EC) ning jäätmete vedude regulatsiooni ehk jäätmete saatmise direktiiviga (EC No 1013/2006). Nende sätete eesmärk on luua ühtsed nõuded ja suurendada jäätmete taaskasutust kogu liidus.

Rakendamine toimub riiklikult, kuna liidus tuleb direktiivid ülevõtta ning rakendada riiklike seaduste ja korraldustena. See hõlmab eraldi kogumist, tootja vastutust (ettevõtte vastutus jäätmete käitlemisel), aruandlust ja järelevalvet. Eestis kajastuvad need nõuded kohalikes jäätmeseadustes ja seotud regulatsioonides, mõjutades jäätmete kogumist, eraldi kogutavaid süsteeme, ringlussevõttu ning tootjate kohustuste täitmist. Jäätmedirektiivid moodustavad osa Euroopa Liidu ringmajanduse ja rohelise kokkuleppe jätkusuutlikkusstrateegiast.