Isolaatoreid

Isolaatoreid on elektriliste süsteemide komponendid, mis takistavad elektrivoolu liikumist ühelt juhilt teisele või juhilt maandusele ning annavad samal ajal konstruktsioonile vajalikku mehhaanilist tuge. Nende peamine eesmärk on eraldada juhtmed ning kaitsta inimesi ja seadmeid elektrilainete eest.

Materjalid ja kujundus on ajas arenenud. Traditsiooniliselt kasutati portselani ja klaasi; tänapäeval on levinud ka komposiit- ja polümeerisolaatoreid, mille tuum on tavaliselt klaas- või süstendiga ning välimine kiht tehtud silikoonkummist või sarnastest materjalidest. Komposiitisolaatoreid peetakse kergemaks, äärmiselt ilmastikukindlaks ja väiksema hooldusvajadusega, eriti saastunud ja niisketes keskkondades.

Isolaatoreid kasutatakse peamiselt õhuliinidel, alajaamades ja elektriseadmetes, kus neid peab hoidma kõrge pinge ja mehaanilise koormuse all. Erinevad lahendused hõlmavad riputatavaid (string) isolaatoreid ning post- või kolonnisolaatoreid; mõlemad on mõeldud vastavalt paigalduskoha ja pingetüübile.

Omadused, mille järgi isolaatoreid hinnatakse, hõlmavad dielektrilist tugevust, creepage- ja clearanced-kaugusi ning mehhaanilist vastupidavust temperatuurivahemikus ja UV-kiirgusele. Häiretest ja ümbritseva keskkonna mõjust sõltub isolaatori valik ja eluiga.

Hooldus ja kontroll on hädavajalikud. Saaste ja niiskuse kogunemise leevendamiseks tehakse puhtust ja regulaarset visuaalset kontrolli ning vajadusel isolaator asendatakse. Uued tehnoloogiad ja materjalid parandavad töökindlust ning vähendavad hoolduskulusid.