Ionivahetusvõime

Ionivahetusvõime on aine omadus, mis kirjeldab, kui palju laenguühikuid saab ioonvahetusprotsessi käigus vahetada materjali pinnale kinnitatud vahetusgruppide abil. See näitab, kui suure hulga lahuses olevate ioonide vastu on võimalik vahetada, ning on oluline näitaja veepuhastuses, mulla viljakuses ja keskkonnaremediasioonis. IEC väärtustatakse tavaliselt meq/g (milliekvivalentide arv grammi kohta) või meq/L ning eristatakse kationivahetusvõimet (CEC) ja anioonivahetusvõimet (AEC).

Mõjutavad tegurid on materjali tüüp (resiinid, savid, zeoliidid), funktsionaalsed rühmad, ristkoksendus, niiskus, temperatuur ja pH. Tegelik kasutatav võime võib olla madalam kui teoreetiline maksimum, kuna ligipääs vahetuskohtadele ja ioonide difusioon piiravad tegelikku võimet.

Mõõtmine toimub standardmeetoditega: kationivahetusvõime määramiseks vahetatakse kogu vahetuskoht ioonide vastu (näiteks ammoniumiga) ja hinnatakse seejärel vabanevate ioonide hulka; mulladel kasutatakse sageli ammonium- või KCl-lahust ning seejärel CEC/AEC määramist.

Kasutusalad hõlmavad veepehmendust, demineraliseerimist ja deioniseerimist, mullaviljakuse hindamist ning keskkonnaremediaatorite puhastust. Ionivahetusvõime varieerub materjali järgi; tavaliselt on see umbes 0,5–5 meq/g või selle ekvivalendid, sõltudes pH-st, temperatuurist ja ioonide koostoist.