Investeeringutasuvus

Investeeringutasuvus on mõiste, mida kasutatakse piirkonna või majanduse atraktiivsuse kirjeldamiseks välisinvestorite ja kodumaiste investeeringute ligimeelitamisel. See hõlmab nii majanduslikku stabiilsust kui ka regulatiivset keskkonda, infrastruktuuri, tööjõu kvaliteeti ja potentsiaalset tulukust.

Peamised mõjutegurid on makroökonoomiline stabiilsus, usaldusväärne õigusraamistik ja kinnisvaraomandi kaitse, korruptsioonivastasus, maksusüsteem ja soodsad stiimulid, ligipääs rahastusele, ning ka investeerimiskoha turu suurus ja kasvupotentsiaal. Lisaks mängib olulist rolli logistiline ja digitaalselt toimiv infrastruktuur ning koolitatud tööjõud ja innovatsioonivõime.

Hindamise korral kasutatakse erinevaid näitajaid ja allikaid, sealhulgas makroökonoomilised näitajad (inflatsioon, eelarve tasakaal), poliitiline stabiilsus, õigusriigi kvaliteet, maksustamine, lühemad haldusprotsessid, ning rahvusvaheliste organisatsioonide indeksid ja andmed (World Bank, IMF, OECD, UNCTAD).

Investeeringutasuvuse parandamiseks on tavalised meetmed riigile või piirkonnale: administratiivsete menetluste lihtsustamine; regulatiivsete ja maksusoodustuste läbipaistvus ning jätkusuutlikkuse tagamine; jõustunud kinnisvaraõigused; investeerimisplatvormide ja avaliku-erase koostöö parandamine; ning infrastruktuuri ja inimkapitali arendamine.

Tunnustus: investeeringutasuvus on kontekstiline ja aja jooksul muutuv. Eri investoritel võivad olla erinevad prioriteedid ning riskide hindamise metoodikad. Seetõttu kasutatakse mitmekesist andmestikku ja võrrelakse kohtade vahel.