Inimväärikus

Inimväärikus on põhimõte, mille kohaselt iga inimene omab sisemist väärikust ning on väärikalt kohtlemise aluseks sõltumata tema omadustest, seisundist või tegudest. See idee on keskne inimõiguste raames ja määrab riigi ja ühiskonna kohustused austada inimeste väärikust ning kaitsta neid väärkohtlemise eest.

Rahvusvaheline ja põhiseaduslik alus rõhutab inimväärikuse kaitset. Ühinenud Rahvaste organisatsiooni inimõiguste ülddeklaratsioon ja teised rahvusvahelised lepingud kinnitavad, et kõigil inimestel on võrdsed ja loomupärased õigused ning nad ei tohi alandava või julmuse ning väärkohtlemise all kannatada. Paljud riigid, sealhulgas Eesti, peavad inimväärikuse kaitse normative põhieesmärkina ning lisavad selle oma põhiseaduslikku ning õiguslikku korda.

Inimväärikuse praktiline tähendus ulatub paljudesse eluvaldkondadesse. See annab aluse õigustele elule, isiku vabadusele ja turvalisusele, eraelule, tervishoiule, haridusele ja tööle ning see tähistab võrdõiguslikkust ja väärikat kohtlemist lainete ning institutsioonide poolt. Inimväärikuse kaitse kehtib nii otseste kui ka kaudsete piirangute puhul ning nõuab proportsionaalsust, vajaduspõhisust ja õiguspärast menetlust.

Tänapäeval esile kerkivad väljakutsed hõlmavad digitaalseid ja majanduslikke aspekte, näiteks privaatsus, andmete töötlemine, algoritmiline ebaõiglus ja sotsiaalne haavatavus. See muudab inimväärikuse kaitse piiride määramise ja vahendite kasutamise keerulisemaks ning kutsub esile vajaduse tugevate õiguslike ning institutsionaalsete mehhanismide järele.

Seosed: inimõigused, väärikas kohtlemine, diskrimineerimise vastane õigus.