Infleksiooni

Infleksioon ehk infleksioon on sõnavormide muutumine, millega väljendatakse grammatikaalset tähendust, nagu arvu (ainsus–mitmus), käänet, omandi, aega, kõneviisi ja teisi kategooriaid. Infleksioon on morfoloogiline nähtus, mis võimaldab lausete roll ja seosed näidata ilma sõnade järjekorra muutmiseta. Keeled võivad olla väga rikkaliku või väga piiratud infleksiooniga.

Nominaalne infleksioon hõlmab nimisõnade, asesõnade ja omadussõnade vormide muutumist käänete ja arvu tõttu. See tähendab, et sõna lõpp või vorm näitab, kas ese on omandi, kellega tegemist või millises staatuses ning kas see esindab ainsust või mitmesust. Mõnel keeletaustal on see väga keerukas; teistes on see lihtsam või puudub täielikult.

Verbal infleksioon tähendab tegusõnade vormide muutumist isiku ja arvu, aja, kõneviisi ning aspekti näitamiseks. Verbi vormid võivad kajastada ka häält (aktiivne vs passiivne) ning mõnikord negatsiooni või modaalset tähendust. Mõnikord on verbi vormidele lisatud ebastandardseid muutusi, mis annavad lausetele täiendava tooni.

Infleksiooni tüüpide poolest eristatakse tavaliselt fusional ja agglutinatiivseid keeli. Fusional keeles võib üks lõpp kanda mitu grammatiline tähendust; agglutinatiivses keeles lisatakse tähendusi eraldi väikeste lisandite kaudu. Keeled, nagu Eesti ja teised soome-ugri keeled, on tavaliselt rikkalike infleksioonisüsteemidega, analüütiliste (isolatsiooni) keeltes aga infleksioon on minimaalne või puudub.

Infleksioon aitab väljendada lausete semantilisi suhteid ja muudab sõnade järjekorra paindlikumaks. Morfoloogiline uurimine ning keeletehnoloogia kasutavad infleksiooni paradigme ja vormide automaatset tuvastust.